P. Bogovski sündis 10. märtsil 1919.a. Tartus. 1937.a. astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, kus ta sai õppida neli aastat enne kui maailmasõja puhkemise tõttu evakueerus Bogovskite perekond Kasahstani, kus Pavel Bogovski jätkas oma õpinguid Alma-Ata Meditsiiniinstituudis, mille ta lõpetas 1943. aastal. Kuni sõja lõpuni teenis ta arstina Eesti Laskurkorpuse ridades. 1946-1949 oli aspirantuuris Tartu Ülikooli arstiteaduskonna patoloogilise anatoomia kateedris prof A. Valdese juures. 1949 kaitses kandidaadiväitekirja. Samal aastal asus tööle EKMI-sse ,algul teadussekretärina, siis morfoloogia laboratooriumi juhatajana ja alates 1953 töötas instituudi direktorina kuni 1991. aastani. 1961.a kaitstud doktoriväitekirjaks vormistatud töödega, ühise nimetuse all „Eesti põlevkivi töötlemise produktide kantserogeenne toime“, pani P. Bogovski aluse eksperimentaalse onkoloogia arengule Eestis. Aastatel 1968-74 töötas P. Bogovski Rahvusvahelises Vähiuurimise Keskuses Lyonis (IARC), kus ta juhatas väliskeskkonna kantserogeenide osakonda.
Tänaseks on P. Bogovski poolt üles ehitatud instituut muutunud Tervise Arengu Instituudiks, mille peamised töösuunad ja eesmärgid on tunduvalt erinevad oma eelkäija omadest, kuid peamine on see, et mõlema puhul oli ja on sihiks Eesti rahva tervise ja elukeskkonna parandamine.
Akadeemik Pavel Bogovskit jäävad mälestama paljud endised kolleegid, kes ühtlasi toetavad lahkunu abikaasat ja perekonna liikmeid nende leinas.
Tervise Arengu Instituudi kollektiiv