2009. aastal suri Tervise Arengu Instituudi surma põhjuste registri andmetel 16 099 Eesti elanikku, 8010 meest ja 8089 naist. Võrreldes 2008. aastaga on surmade arv kahanenud 3,7%. Üle poole surmasid oli tingitud vereringeelundite haigustest (8796 juhtumit), samas on nende arv aastaga vähenenud 3,3%.
Pahaloomulistest kasvajatest oli tingitud 3529 surmajuhtumit (-0,5%). Kolmandal kohal olid surmapõhjustena mullu aga traumad ja mürgistused, mida oli kokku 1283 juhtumit (-6,4%).
Väga oluliselt langes eelmisel aastal võrreldes 2008. aastaga tulesurmade arv (-32,6%), samuti liiklusõnnetustes hukkunute arv (-28,7%), mida oli vastavalt 60 ja 119 juhtumit. Veerandi võrra on aga kasvanud surmaga lõppenud juhuslike mürgistuste arv, mida registreeriti 259 juhtumit ja seda narkomürgistuste arvelt. Samuti veerandi võrra on kasvanud AIDS-i surmade arv (52 juhtumit), seejuures edestas esimest korda Eesti ajaloos AIDS surmapõhjusena tuberkuloosi (49 juhtumit). Eelmisel aastal kasvas 10,2% ka enesetappude arv, mida oli kokku 269 juhtumit.
Alla 40 aasta vanuselt suri 2009. aastal 727 Eesti elanikku, 556 meest ja 171 naist. Peamised surmapõhjused olid traumad ja mürgistused (415), neist eriti juhuslike mürgistuste (148) ja enesetappude (72) tõttu. Haigustest esines surmapõhjusena kõige enam pahaloomulisi kasvajaid (56) ja AIDS-i (41).
Surma põhjuste registri andmed ja kordajad 2009. aastal surnute surmapõhjuste kohta on avaldatud Tervise Arengu Instituudi kodulehel tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaasis (http://www.tai.ee/tstua ). Eraldi on välja toodud surmad alkoholi tarvitamisest põhjustatud haigustesse, imikusuremuse näitajad ning surmade arv põhjuse ja surnu elukoha järgi.
Surmade ja surmapõhjuste detailsemad andmed on avaldatud ka Statistikaameti andmebaasis (http://www.stat.ee/andmebaas). Oluline on tähele panna, et kuigi Statistikaamet saab surmapõhjuste andmed samuti surma põhjuste registrist, sisaldab Statistikaameti andmebaas 2009. aastal 18 surmajuhtumit vähem. Selle põhjuseks on erinev elukohamääratlus: Statistikaamet kasutab rahvastikuregistri (de jure), surma põhjuste register aga arstile teadaolevat (de facto) elukohta. Kui rahvastikuregistri järgi polnud surnu alaline elukoht Eestis, siis surmajuhtum Statistikaameti andmebaasis ei kajastu.